Unbeaten Chaos

  Mõni inimene kindlasti mōtleb, et why the fuk ma nii palju instagrami endast pilte postitan.  Tōsiasi on see et I used to be so fuking insecure about my body. Ma olin see skinny girl, kes oli meeletult kōhn. Kuid samas vôttes gramigi juurde ma tundsin et olen nii paks ja läksin kohe jooksma. Hakkasin kôhulihaseid tegema. Peeglisse vaadates tundsin end nii koledana. Seetôttu käisin ka riides suht nag väike poiss- dressides. See tunne et sa vaatad peeglisse ja ei suuda end aksepteerida on hirmus tunne.     Môni aasta hiljem tundsin just vastupidi, et olen liiga kôhn. Ka need kôige kitsamad teksad olid jalas nagu kotid. Vahet polnud mis ma tegin- ma lihtsalt ei vôtnud kaalust juurde. Ma ei tahtnud olla see skinny girl, kel paistavad roided, kelle käed ja jalad on kondised. Taaskord vaatasin peeglisse ja vihkasin end.  Ma ei olnud kunagi rahul endaga. Ega osanud armastada oma keha. Keha, mis ometigi teeb meie jaoks nii palju.  Ühel hetkel leidsin enda jaoks spordiala, mis igapäevaga aina

See, mis juhtus minevikus. Vead, luhta läinud katsed. Uuesti ja uuesti leidmas end mõtlemas, aga kui oleks teisiti...Ei ole teisiti. Meil kõigil on hinges midagi või kedagi, mis aeg-ajalt pinnale hulbib ja südant kriibib. Miskit mida nii väga üritame alla suruda ja mida rohkem me seda alla surume, seda valusam on. Seda rohkem see häirib meie tuleviku. Emotsioonid, millest me ei ole kunagi üle saanud, on kontrollimas meie elu. Võtmas võimu tuleviku üle. Hoiame ise oma õnne kinni ja oleme lukustanud end ise igavesse pimedusse.  Ootad ikka veel, et keegi tuleks ja päästaks sind. Sellest igavast, masendavast argipäeva elust. Endiselt usud, et see Härra või Proua Perfektne on ainus kes suudab sind su valusast ja masendavast elust välja tuua. Märkamata, et ainus kel on võti sinu õnneni oled sina ise. Mitte keegi ei saa teha sind õnnelikuks, kui sa ise ei taha leida oma probleemide tuuma ja neid lahendada. Kõik algab endast. Alati on kerge süüdistada, et meil on halb perekond, kohutav eluk

Mulle öeldakse tihti, et ajan taga perfektse elu ideaali. Ei mu kallis, see on enesearmastus. Kui sa ise end ei väärtusta, kes siis veel? Mina armastan end, hoolimata sellest, et sina seda teha ei suutnud. Ma väärtustan end ja hindan seda, et oskan hoolida ja armastada. Aga armastada ja hoolida ei saa kunagi ühepoolselt. Siis see väsitab ja lämmatab. Me oleme inimesed, me lihtsalt vajame hoolt ja hellust, kallistusi ja lähedust. Veel rohkem kui teistelt vajame me armastust iseendalt. See on pikk protsess, mis on just kui Ameerika mäed. Vahest üles, vahest alla mäge - aga eks me nii õpimegi. Läbi võlts inimeste, valu ja valetajate. Kuid õnneks valatud pisarad ja avastatud valus tõde pole kunagi lõputu. Neil on lõpp, mis teeb meid kordades tugevamaks ning juhib õigele teele, avades meie silmad. Mõni olukord on valusam kui teine, mõni inimene jätab südamesse suurema tühjuse, kui teine. Milleks end vihata? Milleks end süüdistada? Me kõik teeme vigu, tihtipeale pole need isegi meie vead m

Inimesed tulevad ja lähevad. Vähesed jäävad ja seisvad lõpuni me kõrval. Mõned on kadedad ja üritavad meid ja meie unistusi maha suruda. Süstivad meisse halbu emotsioone. Näost näkku on nad just kui inglid, soovivad head ja hoolivad. Pöörates selja oled aga sina see koletis ja halb inimene. Ometigi sa annad endast kõik, et teda toetada. Kuid tema imeb su energia välja. Jah iga inimene õpetab meile miskit. Iga tagasilöök teeb tugevamaks, kuid kohati on see nii kuradima valus ja raske. Sellistel hetkedel tuleb küsida endalt, kas ma elan endale või teistele? sel hetkel mil sa hakkad elama ainult endale kaovad paljud inimesed. Mõned neist üritavad endiselt meid alla suruda. Nende kadedus lihtsalt ei suuda vaadata kui edukas ja tugev sa olla võid. Mida aeg edasi seda rohkem inimesi kaob. Kuna su unistused ja vaev lihtsalt ei võimalda niisama kuskil ringi töllerdada ja elu põletada.,,,siis need super head ja toredad "Sõbrad" vaikselt hajuvad. Meil kõigil on oma struggle. kuid

Alati ei saa mõelda ja hoolida ainult teistest. Mõnikord tuleb aeg maha võtta ja elada endale. Minna oma rada üksinda. Jah, see võib tunduda egoismina, kuid vahest tulebki ainult endale mõelda. Sest kui sa ise endasse ei usu, kes siis veel? On nii tohutult palju inimesi, kes üritavad sind panna oma unistustest loobuma. Kuid kõik nad õpetavad meile miskit. Kui sa ise usud endasse siis polegi teiste usk enam oluline. Kõik need etteheited ja negatiivsed kommenataarid hakkavad lihtalt kõrvust mööda minema. Lõpuks sa isegi ei näe, et need inimesed eksisteerivad. Neist on sinu jaoks saanud hall mass, kes lihtalt kulgeb.  Iga kukkumine, komistamine ja löök elus on teinud minust tohutult tugevama inimese. Ma võin kukkuda, kaotada korraks lootuse, kuid ma ei anna iial alla. Isegi kui väga tahaksin. Minu sees on miskit, mis sunnib mind alati tõusma. Mida rohkem ma haiget saan seda rohkem ma pingutan. Seda suuremaks saab tahe. See kurjus, viha, halvad mõtted ja kurbus muutub minu sees motivat

Kõik magamata ööd, mu hullumeelsed ideed. Kõik mu kirjutatud sõnad, mida sa ei vaevunud isegi lugema. Kõik öeldud laused, mis lihtsalt haihtusid kuna sa ei kuulanud. Kuulsid, aga ei iial ei kuulanud. Kõik mu unistused, mis olid sinu jaoks liigagi ekstreemsed, kuid minu jaoks täiesti tavalised. Sa ei toetanud, sest olid vaid sina ja su must-valge maailm. Sinu tõekspidamised, mina ei lugenud. Sa tahtsid normaalsust, kuid mina see ei ole. Inimesed mu ümber, kes olid sinu meelsest nii kuradima totakad. Kuid mina, ma armastan igat üht neist oma veidral moel. Nad on alati olemas, kas sina olid? Sina ja su materiaalsus, ainult asjad ja esemed. Mind kunagi ei kottinud mingid asjad ja kingitused. Mind huvitab vaid su sisemine mina, su hing ja siirus. Kuid me hinged, need ei kontakteerunud kunagi. Sa ei mõistnud mind, sa ei tahtnudki mõista. Üritasid mind nii väga muuta, enda nägemuse järgi voolida. Ma olen kangekaelne, sa tead seda. Väsitan su ära. Ütlesid, et oleme just kui sukk ja saabas