Unbeaten Chaos

  Uhhh tead seda tunnet, kui öösel scrollid mingeid erinevaid saite vôi netipoode. Riided, mingid täielik nonsense asjad wishis vôi lihtsalt uued ideed pinterestist kodu, juuste vôi tattoode jaoks. Kôike mida näen on vaja. Pliiiz ôelge, et ma pole ainuke. Vôi äkki mul on ikkagi abi vaja? Igaljuhul kui mina öösiti unetu olen siis mul tuleb igasugu haigeid ideesid. Näed tiktokis egirli ja môtled damn aga kui ma värviks juuksed roosaks? Vôi tahaks kohe uut mööblit tellima hakkata. Ja no see denim dream on üldse saatanast- kôike tahaks.   Ja kuna ma alles hiljuti auto soetasin siis tahks autole igast ägedaid vidinaid osta. Asju, mida mul üldse mitte vaja ei lähe 😂 üks päev nägin mingit megalt sädelevat ümbrist roolile ja käigukangile. Noh mis seal parata ma ilmselgelt tellisin endale ära selle kohe...ilmselt pole just kôik praktilisem valik, aga vähemalt ilus. Vôikski neid vabandusi nimetama jääda, miks mul neid “meeletult vajalikke asju” netist vaja tellida on. Tegelikult olengi ma vist

  Mõni inimene kindlasti mōtleb, et why the fuk ma nii palju instagrami endast pilte postitan.  Tōsiasi on see et I used to be so fuking insecure about my body. Ma olin see skinny girl, kes oli meeletult kōhn. Kuid samas vôttes gramigi juurde ma tundsin et olen nii paks ja läksin kohe jooksma. Hakkasin kôhulihaseid tegema. Peeglisse vaadates tundsin end nii koledana. Seetôttu käisin ka riides suht nag väike poiss- dressides. See tunne et sa vaatad peeglisse ja ei suuda end aksepteerida on hirmus tunne.     Môni aasta hiljem tundsin just vastupidi, et olen liiga kôhn. Ka need kôige kitsamad teksad olid jalas nagu kotid. Vahet polnud mis ma tegin- ma lihtsalt ei vôtnud kaalust juurde. Ma ei tahtnud olla see skinny girl, kel paistavad roided, kelle käed ja jalad on kondised. Taaskord vaatasin peeglisse ja vihkasin end.  Ma ei olnud kunagi rahul endaga. Ega osanud armastada oma keha. Keha, mis ometigi teeb meie jaoks nii palju.  Ühel hetkel leidsin enda jaoks spordiala, mis igapäevaga aina

See, mis juhtus minevikus. Vead, luhta läinud katsed. Uuesti ja uuesti leidmas end mõtlemas, aga kui oleks teisiti...Ei ole teisiti. Meil kõigil on hinges midagi või kedagi, mis aeg-ajalt pinnale hulbib ja südant kriibib. Miskit mida nii väga üritame alla suruda ja mida rohkem me seda alla surume, seda valusam on. Seda rohkem see häirib meie tuleviku. Emotsioonid, millest me ei ole kunagi üle saanud, on kontrollimas meie elu. Võtmas võimu tuleviku üle. Hoiame ise oma õnne kinni ja oleme lukustanud end ise igavesse pimedusse.  Ootad ikka veel, et keegi tuleks ja päästaks sind. Sellest igavast, masendavast argipäeva elust. Endiselt usud, et see Härra või Proua Perfektne on ainus kes suudab sind su valusast ja masendavast elust välja tuua. Märkamata, et ainus kel on võti sinu õnneni oled sina ise. Mitte keegi ei saa teha sind õnnelikuks, kui sa ise ei taha leida oma probleemide tuuma ja neid lahendada. Kõik algab endast. Alati on kerge süüdistada, et meil on halb perekond, kohutav eluk