õnnevalem

See, mis juhtus minevikus. Vead, luhta läinud katsed. Uuesti ja uuesti leidmas end mõtlemas, aga kui oleks teisiti...Ei ole teisiti. Meil kõigil on hinges midagi või kedagi, mis aeg-ajalt pinnale hulbib ja südant kriibib. Miskit mida nii väga üritame alla suruda ja mida rohkem me seda alla surume, seda valusam on. Seda rohkem see häirib meie tuleviku. Emotsioonid, millest me ei ole kunagi üle saanud, on kontrollimas meie elu. Võtmas võimu tuleviku üle. Hoiame ise oma õnne kinni ja oleme lukustanud end ise igavesse pimedusse. 
Ootad ikka veel, et keegi tuleks ja päästaks sind. Sellest igavast, masendavast argipäeva elust. Endiselt usud, et see Härra või Proua Perfektne on ainus kes suudab sind su valusast ja masendavast elust välja tuua. Märkamata, et ainus kel on võti sinu õnneni oled sina ise. Mitte keegi ei saa teha sind õnnelikuks, kui sa ise ei taha leida oma probleemide tuuma ja neid lahendada. Kõik algab endast.
Alati on kerge süüdistada, et meil on halb perekond, kohutav elukaaslane ja kahepalgelised sõbrad. Aga sina ise? Oled sina perfektne?  Oled sa pühak, keegi kes pole elus eksinud? Saad sa süüdistada kõiki peale ise enda?
Ei saa...
Sina oled ise oma õnnevalem.
Ka mina olen näinud elu must-valgena. Masendava kohana, tundes end kõrvale jäetuna, katkisena. Nii kerge on süüdistada kõiki teisi selles, et meil on probleemid. Kõigil on probleemid...
Ühel päeval otsustasin lihtsat elule vastu naeratada. Usud või mitte, aga peale seda päeva pole mu elu olnud enam kordagi must-valge. See on värviline. Imeilus. Vahet pole kuhu ma vaatan, kui halb on olukord leian ma kõiges miskit, mis suudab mind panna naertama. Olgu selleks nurruv kass, kes hommikul voodisse poeb või naeratav inimene tänaval. Õnneks pole palju vaja. Lihtsalt usku, et igapäevaga läheb kõik paremaks. Probleemid leiavad lahenduse ning meil kõigil on oma õnnelik lõpp. Naerata oma muredele ja lase end vabaks pimedusest, kuhu oled ise end lukustanud.
Õnn ja tulevik- see on meie endi kätes.