Mindset

Alati ei saa mõelda ja hoolida ainult teistest. Mõnikord tuleb aeg maha võtta ja elada endale. Minna oma rada üksinda. Jah, see võib tunduda egoismina, kuid vahest tulebki ainult endale mõelda. Sest kui sa ise endasse ei usu, kes siis veel?

On nii tohutult palju inimesi, kes üritavad sind panna oma unistustest loobuma. Kuid kõik nad õpetavad meile miskit. Kui sa ise usud endasse siis polegi teiste usk enam oluline. Kõik need etteheited ja negatiivsed kommenataarid hakkavad lihtalt kõrvust mööda minema. Lõpuks sa isegi ei näe, et need inimesed eksisteerivad. Neist on sinu jaoks saanud hall mass, kes lihtalt kulgeb. 

Iga kukkumine, komistamine ja löök elus on teinud minust tohutult tugevama inimese. Ma võin kukkuda, kaotada korraks lootuse, kuid ma ei anna iial alla. Isegi kui väga tahaksin. Minu sees on miskit, mis sunnib mind alati tõusma. Mida rohkem ma haiget saan seda rohkem ma pingutan. Seda suuremaks saab tahe. See kurjus, viha, halvad mõtted ja kurbus muutub minu sees motivatsiooniks, sest kui ma praegu alla annan siis ma olengi kaotaja, kuid ma ei ole kunagi osanud kaotada. 

Nii paljud asjad on mõtlemises kinni. Terve elu on üks suur mindset. Tuleb olla füüsiliselt ja vaimselt kohal. Kui ma ei suuda keskenduda, siis on rutiin see mis sunnib mind edasi minema. Ma ei ole hommiku inimene ja ma näen tohutult vaeva, et tõusta kell 6hommikul, teha süüa ja minna trenni. Eriti kui su elu on üks suur mess ja tahaks lihtsalt päevad läbi magada ja olla teki sees burrito. Aga see magav burrito ei jõua oma eluga mitte kuskile. Jah, peale autokooli, trenne, tööd ja kooli ongi õhtuks väga surm olla. Vahest mõtlen isegi miks ma seda kõike teen? Aga kui ma ei teeks seda, siis oleksingi päevad läbi üks burrito, kes elab oma vanematega, loob endale illusioone ja päris elus mitte kuskile ei jõua.

Igast hetkest tuleb võtta 100%