Hall mass aka ühiskonna ideaal
Me ajame taga ideaali, mis meid end lõpuks alla neelab. Ribadeks kisub ja hinge purustab. Otsime perfektsust endale selgeks tegemata, et seda ei eksisteeri. Kõik ei saa olla piltilus, kõik ei saa olla kui maalitud. Naerame teiste üle vaadates nende vigu ja taikistusi. Kuid kes oleme meie, et teiste eludes sobrame? Kas oleme siis ise nii veatud ja perfektsed? Kerge on naerda ja näpuga näidata. Hiljem eemale jalutada nagu poleks eales miskit juhtunudki. Kuid oled sa kunagi pidanud midagi unustama? Oled sa kunagi proovinud matta valu, mis sind iga sekund lämmatab? Kõnnitakse ringi naerusuil, kuid kas keegi kunagi ka hinge piilub? Vaadates sügavale silma. Puurides oma pilgu läbi teise pilgu võib märgata palju enamat kui naeratust. Ka väliselt kõige õnnelikum hing kannab endas valu ja kannatust. Meis on mälestusi, mis meid söövad. Tükk tüki järel alla neelavad. Hoida endas igapäevaselt kinni seda paska, mis närib hinge on kohutavalt raske. Vahest tahakas lihtsalt lahti lasta. Meie