Perfektsuse illusioon
Tihti peale leian end vajumas mõtetesse, kuhu küll see aeg kadus? Kui olin väike siis aeg veeres, päevad venisid ja aeg tundus lõpputu. Kuid nüüd on koguaeg kiire, inimesed ei leia enam üksteise jaoks aega. Kõigil on mured, mida üritame alla neelata. Varjates oma sisemisi piinu, me alati naeratame. Just kui kõik oleks alati hästi. Miks küll kardame olla tõelised? Miks me tahame olla nii väga perfektsed? Sotsiaalmeedia on loonud õige mina kõrvale ka teise mina. Selle Mina, kes peab olema alati perfektne. Naeratus suul, ilusad riided seljas, meigitud näod, aga tegelikult? Kas see on alati tõsi? Kas sa ei tunne kunagi, et oled väsinud otsimast perfektust? Olemast keegi, kelle ideaalid pani paika ühiskond? Mina olen sellest väsinud ja usun, et oled ka sina. Miks on vaja jagada oma elu tuhantetega ja jätta hoolitsuseta kõige lähedasemad ja kallimad. Miks otsime taga seda perfektsust, mida ei eksisteeri. Inimesed sõimavad teisi hulludeks, aga kas me kõik mitte pole hullud, elame iseend