Perfektsuse illusioon

Tihti peale leian end vajumas mõtetesse, kuhu küll see aeg kadus? Kui olin väike siis aeg veeres, päevad venisid ja aeg tundus lõpputu. Kuid nüüd on koguaeg kiire, inimesed ei leia enam üksteise jaoks aega. Kõigil on mured, mida üritame alla neelata. Varjates oma sisemisi piinu, me alati naeratame. Just kui kõik oleks alati hästi. Miks küll kardame olla tõelised?

Miks me tahame olla nii väga perfektsed? 

Sotsiaalmeedia on loonud õige mina kõrvale ka teise mina. Selle Mina, kes peab olema alati perfektne. Naeratus suul, ilusad riided seljas, meigitud näod, aga tegelikult? Kas see on alati tõsi? Kas sa ei tunne kunagi, et oled väsinud otsimast perfektust? Olemast keegi, kelle ideaalid pani paika ühiskond?

Mina olen sellest väsinud ja usun, et oled ka sina. Miks on vaja jagada oma elu tuhantetega ja jätta hoolitsuseta kõige lähedasemad ja kallimad. Miks otsime taga seda perfektsust, mida ei eksisteeri. Inimesed sõimavad teisi hulludeks, aga kas me kõik mitte pole hullud, elame iseenda illusioonis, et kõik on alati hästi. Milleks muutuda emotsioonituks päris elus, kui silmad lahti teha on siin ju tegelikult palju ilusam kui kuskil instagrammis või twitteris.  Milleks postitada igalepoole mis sa lõunaks sõid, kui saaksid palju suuremat rõõmu tunda inimestega koos olles, kellega sa lõunat sõid. Kahjuks me kulutame liiga palju aega sellele, mida teised arvavad. Tegelikult paljusid ju ei huvitagi, kuidas elad või kellaga, aga kuna sa nii palju postitad, siis jah inimesi hakkabki huvitama. Kuid lõpuks see väsitab sind, see kurnab. Milleks elada illusioonides elu mida sul pole, kui saaksid muuta ilusamaks elu, mis sul on. 

Me ajame taga oma perfektsust. Tahame teada teiste arvamust. Aga keda kottib. Kui sa oled õnnelik sellena, kes oled. Miks peaks sind kottima mida keegi kolmas arvab?  Kas tõesti feik sina on siis põhjus miks jätta oma elu elamata ja elada nii nagu teised tahavad? Ma arvan, et see ei ole nii.

Et olla perfektne ei tule olla feik, tuleb olla sina ise.

Ühel päeval võib-olla avastad, et aeg on läbi. Leiad end haigla voodist raske haigusega võitlemast. Sel hetkel avastad, kas oled tänulik, et elasid oma elu nii nagu sa tahtsid ja tahad. või et tegid nii mida teised heaks arvasid. Sellepärast elagi tänases päevas, pinguta oma unistuste nimel ja näita, et hoolid. Sest ühel päeval võib olla juba hilja ja siis ei ole enam tagasi teed.

Ole tänulik selle üle, mis sul on ja tunne sellest rõõmu! <3