Unbeaten Chaos

Mulle öeldakse tihti, et ajan taga perfektse elu ideaali. Ei mu kallis, see on enesearmastus. Kui sa ise end ei väärtusta, kes siis veel? Mina armastan end, hoolimata sellest, et sina seda teha ei suutnud. Ma väärtustan end ja hindan seda, et oskan hoolida ja armastada. Aga armastada ja hoolida ei saa kunagi ühepoolselt. Siis see väsitab ja lämmatab. Me oleme inimesed, me lihtsalt vajame hoolt ja hellust, kallistusi ja lähedust. Veel rohkem kui teistelt vajame me armastust iseendalt. See on pikk protsess, mis on just kui Ameerika mäed. Vahest üles, vahest alla mäge - aga eks me nii õpimegi. Läbi võlts inimeste, valu ja valetajate. Kuid õnneks valatud pisarad ja avastatud valus tõde pole kunagi lõputu. Neil on lõpp, mis teeb meid kordades tugevamaks ning juhib õigele teele, avades meie silmad. Mõni olukord on valusam kui teine, mõni inimene jätab südamesse suurema tühjuse, kui teine. Milleks end vihata? Milleks end süüdistada? Me kõik teeme vigu, tihtipeale pole need isegi meie vead m

Inimesed tulevad ja lähevad. Vähesed jäävad ja seisvad lõpuni me kõrval. Mõned on kadedad ja üritavad meid ja meie unistusi maha suruda. Süstivad meisse halbu emotsioone. Näost näkku on nad just kui inglid, soovivad head ja hoolivad. Pöörates selja oled aga sina see koletis ja halb inimene. Ometigi sa annad endast kõik, et teda toetada. Kuid tema imeb su energia välja. Jah iga inimene õpetab meile miskit. Iga tagasilöök teeb tugevamaks, kuid kohati on see nii kuradima valus ja raske. Sellistel hetkedel tuleb küsida endalt, kas ma elan endale või teistele? sel hetkel mil sa hakkad elama ainult endale kaovad paljud inimesed. Mõned neist üritavad endiselt meid alla suruda. Nende kadedus lihtsalt ei suuda vaadata kui edukas ja tugev sa olla võid. Mida aeg edasi seda rohkem inimesi kaob. Kuna su unistused ja vaev lihtsalt ei võimalda niisama kuskil ringi töllerdada ja elu põletada.,,,siis need super head ja toredad "Sõbrad" vaikselt hajuvad. Meil kõigil on oma struggle. kuid