Leia ning armasta end igapäev!
Mulle öeldakse tihti, et ajan taga perfektse elu ideaali. Ei mu kallis, see on enesearmastus. Kui sa ise end ei väärtusta, kes siis veel? Mina armastan end, hoolimata sellest, et sina seda teha ei suutnud. Ma väärtustan end ja hindan seda, et oskan hoolida ja armastada. Aga armastada ja hoolida ei saa kunagi ühepoolselt. Siis see väsitab ja lämmatab. Me oleme inimesed, me lihtsalt vajame hoolt ja hellust, kallistusi ja lähedust.
Veel rohkem kui teistelt vajame me armastust iseendalt. See on pikk protsess, mis on just kui Ameerika mäed. Vahest üles, vahest alla mäge - aga eks me nii õpimegi. Läbi võlts inimeste, valu ja valetajate. Kuid õnneks valatud pisarad ja avastatud valus tõde pole kunagi lõputu. Neil on lõpp, mis teeb meid kordades tugevamaks ning juhib õigele teele, avades meie silmad. Mõni olukord on valusam kui teine, mõni inimene jätab südamesse suurema tühjuse, kui teine.
Milleks end vihata? Milleks end süüdistada? Me kõik teeme vigu, tihtipeale pole need isegi meie vead mis haiget teevad. Kuidas me saame end süüdistada selles, et kedagi armastame või neist hoolime? See on ju positiivne, et suudad hoolida, armastada ja hinnata inimesi enda ümber. Igaüks ei peagi su headust ju mõistma, ja ei mõistagi. Vahest me jookseme kordi tagasi inimeste juurde, kes meid kõige rohkem haavanud on. Lootes ja uskudes, et inimesed muutuvad. Jah mu kallis, vahest nad muutavad, aga väga harva. Sa ei saa tegeleda probleemiga, kui inimene ei tunnista seda probleemi iseendalegi.
Siin tulebki minu jaoks mängu enesearmastus. Olla piisavalt tugev, et lahti lasta millestki või kellestki, keda armastame. Jah armastame, aga see armastus hävitab meid. Mu kallis, see ei ole armastus või hoolimine, kui õhtul voodisse lähed küsimusega "Kas ma olen üldse oluline?". Mitte keegi ei peaks mitte kunagi, sellist asja küsima endalt. Ja kui sa seda teed, siis on aega lasta lahti sellest inimest või harjumusest.
Vali oma tee, käi oma rada. Leia ning armasta end igapäev!
Veel rohkem kui teistelt vajame me armastust iseendalt. See on pikk protsess, mis on just kui Ameerika mäed. Vahest üles, vahest alla mäge - aga eks me nii õpimegi. Läbi võlts inimeste, valu ja valetajate. Kuid õnneks valatud pisarad ja avastatud valus tõde pole kunagi lõputu. Neil on lõpp, mis teeb meid kordades tugevamaks ning juhib õigele teele, avades meie silmad. Mõni olukord on valusam kui teine, mõni inimene jätab südamesse suurema tühjuse, kui teine.
Milleks end vihata? Milleks end süüdistada? Me kõik teeme vigu, tihtipeale pole need isegi meie vead mis haiget teevad. Kuidas me saame end süüdistada selles, et kedagi armastame või neist hoolime? See on ju positiivne, et suudad hoolida, armastada ja hinnata inimesi enda ümber. Igaüks ei peagi su headust ju mõistma, ja ei mõistagi. Vahest me jookseme kordi tagasi inimeste juurde, kes meid kõige rohkem haavanud on. Lootes ja uskudes, et inimesed muutuvad. Jah mu kallis, vahest nad muutavad, aga väga harva. Sa ei saa tegeleda probleemiga, kui inimene ei tunnista seda probleemi iseendalegi.
Siin tulebki minu jaoks mängu enesearmastus. Olla piisavalt tugev, et lahti lasta millestki või kellestki, keda armastame. Jah armastame, aga see armastus hävitab meid. Mu kallis, see ei ole armastus või hoolimine, kui õhtul voodisse lähed küsimusega "Kas ma olen üldse oluline?". Mitte keegi ei peaks mitte kunagi, sellist asja küsima endalt. Ja kui sa seda teed, siis on aega lasta lahti sellest inimest või harjumusest.
Vali oma tee, käi oma rada. Leia ning armasta end igapäev!
 |
| dribbble |
Kommentaarid
Postita kommentaar