Hall mass aka ühiskonna ideaal
Me ajame taga ideaali, mis meid end lõpuks alla neelab. Ribadeks kisub ja hinge purustab. Otsime perfektsust endale selgeks tegemata, et seda ei eksisteeri. Kõik ei saa olla piltilus, kõik ei saa olla kui maalitud.
Naerame teiste üle vaadates nende vigu ja taikistusi. Kuid kes oleme meie, et teiste eludes sobrame? Kas oleme siis ise nii veatud ja perfektsed? Kerge on naerda ja näpuga näidata. Hiljem eemale jalutada nagu poleks eales miskit juhtunudki. Kuid oled sa kunagi pidanud midagi unustama? Oled sa kunagi proovinud matta valu, mis sind iga sekund lämmatab?
Kõnnitakse ringi naerusuil, kuid kas keegi kunagi ka hinge piilub? Vaadates sügavale silma. Puurides oma pilgu läbi teise pilgu võib märgata palju enamat kui naeratust. Ka väliselt kõige õnnelikum hing kannab endas valu ja kannatust. Meis on mälestusi, mis meid söövad. Tükk tüki järel alla neelavad.
Hoida endas igapäevaselt kinni seda paska, mis närib hinge on kohutavalt raske. Vahest tahakas lihtsalt lahti lasta. Meie kehadel on arme, mis räägivad lugusid. Algul me peidame neid, sest on kuradima häbi. Aja möödudes, me armastame neid, sest see on osa meist. Hoolimata negatiivsetest sõnadest ja hukkamõistust ühiskonna poolt suudame panna ühel päeval selga lühikeste käistega pluusi ja püksid. Näitame oma tõelist palet, oma nägu, oma varjatud Mina. Oleme leppinud sellega, kes oleme. Igaüks meist peaks leidma endas tahte, julguse ja rahu olla mina ise.
Ei ole eluideaali, on vaid ühiskond aka tume hall mass, mis üritab sind endale saada. Meil kõigil on õigus valida. Teha seda, mis armastame. Ja see inimene, kes julgeb näidata sinu peale näpuga on hall mass, mis kardab erineda. Julge olla sina ise! Perfektsus on väljamõeldud inimeste poolt, kes kardavad erineda.
Kommentaarid
Postita kommentaar