Unbeaten Chaos

  Uhhh tead seda tunnet, kui öösel scrollid mingeid erinevaid saite vôi netipoode. Riided, mingid täielik nonsense asjad wishis vôi lihtsalt uued ideed pinterestist kodu, juuste vôi tattoode jaoks. Kôike mida näen on vaja. Pliiiz ôelge, et ma pole ainuke. Vôi äkki mul on ikkagi abi vaja? Igaljuhul kui mina öösiti unetu olen siis mul tuleb igasugu haigeid ideesid. Näed tiktokis egirli ja môtled damn aga kui ma värviks juuksed roosaks? Vôi tahaks kohe uut mööblit tellima hakkata. Ja no see denim dream on üldse saatanast- kôike tahaks.   Ja kuna ma alles hiljuti auto soetasin siis tahks autole igast ägedaid vidinaid osta. Asju, mida mul üldse mitte vaja ei lähe 😂 üks päev nägin mingit megalt sädelevat ümbrist roolile ja käigukangile. Noh mis seal parata ma ilmselgelt tellisin endale ära selle kohe...ilmselt pole just kôik praktilisem valik, aga vähemalt ilus. Vôikski neid vabandusi nimetama jääda, miks mul neid “meeletult vajalikke asju” netist vaja tellida on. Tegelikult olengi...

  Mõni inimene kindlasti mōtleb, et why the fuk ma nii palju instagrami endast pilte postitan.  Tōsiasi on see et I used to be so fuking insecure about my body. Ma olin see skinny girl, kes oli meeletult kōhn. Kuid samas vôttes gramigi juurde ma tundsin et olen nii paks ja läksin kohe jooksma. Hakkasin kôhulihaseid tegema. Peeglisse vaadates tundsin end nii koledana. Seetôttu käisin ka riides suht nag väike poiss- dressides. See tunne et sa vaatad peeglisse ja ei suuda end aksepteerida on hirmus tunne.     Môni aasta hiljem tundsin just vastupidi, et olen liiga kôhn. Ka need kôige kitsamad teksad olid jalas nagu kotid. Vahet polnud mis ma tegin- ma lihtsalt ei vôtnud kaalust juurde. Ma ei tahtnud olla see skinny girl, kel paistavad roided, kelle käed ja jalad on kondised. Taaskord vaatasin peeglisse ja vihkasin end.  Ma ei olnud kunagi rahul endaga. Ega osanud armastada oma keha. Keha, mis ometigi teeb meie jaoks nii palju.  Ühel hetkel leidsin enda jaoks s...

See, mis juhtus minevikus. Vead, luhta läinud katsed. Uuesti ja uuesti leidmas end mõtlemas, aga kui oleks teisiti...Ei ole teisiti. Meil kõigil on hinges midagi või kedagi, mis aeg-ajalt pinnale hulbib ja südant kriibib. Miskit mida nii väga üritame alla suruda ja mida rohkem me seda alla surume, seda valusam on. Seda rohkem see häirib meie tuleviku. Emotsioonid, millest me ei ole kunagi üle saanud, on kontrollimas meie elu. Võtmas võimu tuleviku üle. Hoiame ise oma õnne kinni ja oleme lukustanud end ise igavesse pimedusse.  Ootad ikka veel, et keegi tuleks ja päästaks sind. Sellest igavast, masendavast argipäeva elust. Endiselt usud, et see Härra või Proua Perfektne on ainus kes suudab sind su valusast ja masendavast elust välja tuua. Märkamata, et ainus kel on võti sinu õnneni oled sina ise. Mitte keegi ei saa teha sind õnnelikuks, kui sa ise ei taha leida oma probleemide tuuma ja neid lahendada. Kõik algab endast. Alati on kerge süüdistada, et meil on halb perekond, kohutav ...

Mulle öeldakse tihti, et ajan taga perfektse elu ideaali. Ei mu kallis, see on enesearmastus. Kui sa ise end ei väärtusta, kes siis veel? Mina armastan end, hoolimata sellest, et sina seda teha ei suutnud. Ma väärtustan end ja hindan seda, et oskan hoolida ja armastada. Aga armastada ja hoolida ei saa kunagi ühepoolselt. Siis see väsitab ja lämmatab. Me oleme inimesed, me lihtsalt vajame hoolt ja hellust, kallistusi ja lähedust. Veel rohkem kui teistelt vajame me armastust iseendalt. See on pikk protsess, mis on just kui Ameerika mäed. Vahest üles, vahest alla mäge - aga eks me nii õpimegi. Läbi võlts inimeste, valu ja valetajate. Kuid õnneks valatud pisarad ja avastatud valus tõde pole kunagi lõputu. Neil on lõpp, mis teeb meid kordades tugevamaks ning juhib õigele teele, avades meie silmad. Mõni olukord on valusam kui teine, mõni inimene jätab südamesse suurema tühjuse, kui teine. Milleks end vihata? Milleks end süüdistada? Me kõik teeme vigu, tihtipeale pole need isegi meie vead m...

Inimesed tulevad ja lähevad. Vähesed jäävad ja seisvad lõpuni me kõrval. Mõned on kadedad ja üritavad meid ja meie unistusi maha suruda. Süstivad meisse halbu emotsioone. Näost näkku on nad just kui inglid, soovivad head ja hoolivad. Pöörates selja oled aga sina see koletis ja halb inimene. Ometigi sa annad endast kõik, et teda toetada. Kuid tema imeb su energia välja. Jah iga inimene õpetab meile miskit. Iga tagasilöök teeb tugevamaks, kuid kohati on see nii kuradima valus ja raske. Sellistel hetkedel tuleb küsida endalt, kas ma elan endale või teistele? sel hetkel mil sa hakkad elama ainult endale kaovad paljud inimesed. Mõned neist üritavad endiselt meid alla suruda. Nende kadedus lihtsalt ei suuda vaadata kui edukas ja tugev sa olla võid. Mida aeg edasi seda rohkem inimesi kaob. Kuna su unistused ja vaev lihtsalt ei võimalda niisama kuskil ringi töllerdada ja elu põletada.,,,siis need super head ja toredad "Sõbrad" vaikselt hajuvad. Meil kõigil on oma struggle. kuid ...

Alati ei saa mõelda ja hoolida ainult teistest. Mõnikord tuleb aeg maha võtta ja elada endale. Minna oma rada üksinda. Jah, see võib tunduda egoismina, kuid vahest tulebki ainult endale mõelda. Sest kui sa ise endasse ei usu, kes siis veel? On nii tohutult palju inimesi, kes üritavad sind panna oma unistustest loobuma. Kuid kõik nad õpetavad meile miskit. Kui sa ise usud endasse siis polegi teiste usk enam oluline. Kõik need etteheited ja negatiivsed kommenataarid hakkavad lihtalt kõrvust mööda minema. Lõpuks sa isegi ei näe, et need inimesed eksisteerivad. Neist on sinu jaoks saanud hall mass, kes lihtalt kulgeb.  Iga kukkumine, komistamine ja löök elus on teinud minust tohutult tugevama inimese. Ma võin kukkuda, kaotada korraks lootuse, kuid ma ei anna iial alla. Isegi kui väga tahaksin. Minu sees on miskit, mis sunnib mind alati tõusma. Mida rohkem ma haiget saan seda rohkem ma pingutan. Seda suuremaks saab tahe. See kurjus, viha, halvad mõtted ja kurbus muutub minu sees mot...

Kõik magamata ööd, mu hullumeelsed ideed. Kõik mu kirjutatud sõnad, mida sa ei vaevunud isegi lugema. Kõik öeldud laused, mis lihtsalt haihtusid kuna sa ei kuulanud. Kuulsid, aga ei iial ei kuulanud. Kõik mu unistused, mis olid sinu jaoks liigagi ekstreemsed, kuid minu jaoks täiesti tavalised. Sa ei toetanud, sest olid vaid sina ja su must-valge maailm. Sinu tõekspidamised, mina ei lugenud. Sa tahtsid normaalsust, kuid mina see ei ole. Inimesed mu ümber, kes olid sinu meelsest nii kuradima totakad. Kuid mina, ma armastan igat üht neist oma veidral moel. Nad on alati olemas, kas sina olid? Sina ja su materiaalsus, ainult asjad ja esemed. Mind kunagi ei kottinud mingid asjad ja kingitused. Mind huvitab vaid su sisemine mina, su hing ja siirus. Kuid me hinged, need ei kontakteerunud kunagi. Sa ei mõistnud mind, sa ei tahtnudki mõista. Üritasid mind nii väga muuta, enda nägemuse järgi voolida. Ma olen kangekaelne, sa tead seda. Väsitan su ära. Ütlesid, et oleme just kui sukk ja saabas...

See on nagu tume punane niit mis meid ühte köidab, kuid nähtamatu. Nii salakaval, nii ettearvamatu. Nii mõistmatu. Kohati nii valus, kuid samas ka lummavalt hea. Vahest ma kaotan end. Keeldun kuulmast seda, mis on mu peas ja keskendun sellele mis tungib mu südamesse. See nähtamatu tunne, see piinab mind. Poeb mu hinge ning ei lase uinuda. Vahest see lämmatab, vahest päästab. See on minu nähtamatu mõistatus, miski millest pole aru saada võimalik. Vahest soovin, et suudaksin hüljata. Lasta lahti, kuid ei. See osake oleks just kui mina, miski milleta ei suuda elada. Nii palju mõtteid ja tundeid, kuid ükski sõna ei suuda seletada. Kui sul on valus, mu süda tunneb. Kui oled õnnelik, tõusevad mu suu nurgad. Olles sinuga tunnen, et olen jõudnud koju. Tunnen tundeid, mida võimatuks pidasin. See õnn kui vaatan sul silma on lõpputu. Sa oled just kui võti, mis avab kõik mu lukud. Nii salapärane ja mõistmatu, kuid ometigi nii hea.

Ma kuulen nii tihti neid lauseid, "mis sa oled oma elus muutnud? Kuidas sa oled nüüd nii õnnelik? Kuidas sa suudad alati naeratada? Mulle nii meeldib see praegune õnnelik sina. " Olla õnnelik ei ole saladus, igaüks võib õnnelik olla. Siin ei ole mingit maagiat, ma olen lihtsalt hakkanud end armastama. Keskendun vaid asjadele, mis mind naeratama panevad ja motiveerivad. Mulle ei ole enam palju sõpru, sest nüüd on mul ainult tõelised sõbrad. Inimesed, keda saan päriselt uhkusega sõpradeks kutsuda. Inimesed, kellele saab toetuda ja kes saavad minule toetuda. Kui ma ei meeldi kellegile või inimestel on probleem sellega kes olen. Mind ei huvita enam. Ma ei keskendu selle, et kuskil on keegi keda ma häirin. Keskendun sellele, et mul on pere ja sõbrad kes hoolivad ja armastavad. Minu õnn ei tule mu ümbert, see tuleb mu seest. Mul ei ole vaja suurt seltskonda, ägedaid pidusid ja seda populaarsust mida kõik nii räigelt ihkavad. Mulle meeldib olla inimestega, kes mind mõistavad ja ...

Tihti peale leian end vajumas mõtetesse, kuhu küll see aeg kadus? Kui olin väike siis aeg veeres, päevad venisid ja aeg tundus lõpputu. Kuid nüüd on koguaeg kiire, inimesed ei leia enam üksteise jaoks aega. Kõigil on mured, mida üritame alla neelata. Varjates oma sisemisi piinu, me alati naeratame. Just kui kõik oleks alati hästi. Miks küll kardame olla tõelised? Miks me tahame olla nii väga perfektsed?  Sotsiaalmeedia on loonud õige mina kõrvale ka teise mina. Selle Mina, kes peab olema alati perfektne. Naeratus suul, ilusad riided seljas, meigitud näod, aga tegelikult? Kas see on alati tõsi? Kas sa ei tunne kunagi, et oled väsinud otsimast perfektust? Olemast keegi, kelle ideaalid pani paika ühiskond? Mina olen sellest väsinud ja usun, et oled ka sina. Miks on vaja jagada oma elu tuhantetega ja jätta hoolitsuseta kõige lähedasemad ja kallimad. Miks otsime taga seda perfektsust, mida ei eksisteeri. Inimesed sõimavad teisi hulludeks, aga kas me kõik mitte pole hullud, elame is...

Vahest lihtsalt kaob tahe teha seda mida armastad. Sinu sees on olemas miski, mis seda ihkab kuid sinu sees on ka miski, mis töötab su tahtele vastu. Varem või hiljem võtab üks neist sinu üle kontrolli. Sa kas saavutad võidu õppides kaotustest või sa kaotad ja hääbud sügaviku. Kui sa ise ei uju vastu voolu oma unistuste suunas siis ei uju sinna mitte keegi.  Kaotajaks ei jää kunagi keegi, kes ei anna alla. Võimatu on võita kedagi, kes kunagi alla ei vannu, sest see inimene tõuseb alati. Hoolimata korduvast põrumisest on see inimene ikkagi lõpuks jalul. Ning ühel hetkel seisab ta seal, kus ta on alati seista tahtnud. Poodiumil, teiste ees või enda südames. Ükski võit ei tule kunagi kergelt. Küsimus ei ole kellas või ajapuuduses, kui sa tahad kuskile jõuda siis sa sead oma unistused esiplaanile ja teed, mida iganes on vaja selleks, et võita. Sunnid end isegi kõige si**emal päeval tõusma ja tegutsema. Küsimus pole kunagi ajapuuduses, vaid selles, mis on sulle oluline. Vabandusi ja ...

Whatever it takes last summer you made my life go around like a merry go round you crushed my heart like I was nothing I took a wishkey bottle, you said ” happily ever after.” sip after sip honey don’t leave one cut, two blood dropped on the floor you don’t love me anymore uh? step by step closer to the death On this summer day I tried to took my life away. my life. sometimes it’s a fucking disaster good and bad goes around like a merry go round storm in my heart but I never fall apart. I stand on my feet, whatever it takes

Me ajame taga ideaali, mis meid end lõpuks alla neelab. Ribadeks kisub ja hinge purustab. Otsime perfektsust endale selgeks tegemata, et seda ei eksisteeri. Kõik ei saa olla piltilus, kõik ei saa olla kui maalitud. Naerame teiste üle vaadates nende vigu ja taikistusi. Kuid kes oleme meie, et teiste eludes sobrame? Kas oleme siis ise nii veatud ja perfektsed? Kerge on naerda ja näpuga näidata. Hiljem eemale jalutada nagu poleks eales miskit juhtunudki. Kuid oled sa kunagi pidanud midagi unustama?  Oled sa kunagi proovinud matta valu, mis sind iga sekund lämmatab? Kõnnitakse ringi naerusuil, kuid kas keegi kunagi ka hinge piilub?  Vaadates sügavale silma. Puurides oma pilgu läbi teise pilgu võib märgata palju enamat kui naeratust. Ka väliselt kõige õnnelikum hing kannab endas valu ja kannatust. Meis on mälestusi, mis meid söövad. Tükk tüki järel alla neelavad. Hoida endas igapäevaselt kinni seda paska, mis närib hinge on kohutavalt raske. Vahest tahakas lihtsalt lahti las...

Pinterest Sa oled, kas iseenda parim sõber või suurim vaenlane.  Ainuke inimene, kes sinu eest saab seista oled sina ise. Sa oled ainuke inimene, kes saab sinu unistused täide viia. See ei pea olema kerge, see ei saagi olema kerge, kuid need on sinu unistused. Küsimus ei ole selles kui hästi sa midagi teed. Küsimus on selles kui hästi sa tahad midagi teha. Meil kõigil on tõuse ja mõõne. Mõni päev ongi kohutavalt s*tt. Puudub energia, tahe ja mott. Vahest tunneme end kaotajatena ja tahame alla anda. Mõnel päeval me nutame, sest tunneme, et me ei andunud endast piisavalt. Kuid kes ütles, et me ei tohi nutta? Teha asju mida me armastame polegi alati kerge, kuid see kõik on seda väärt. Mitte ükski pisar ei tee sinust allaandjat, me kaotame alles siis kui oleme lõplikult alla vandunud ja lõpetame proovimise. Selleks, et jõuda punkstist A punkti B on vaja võidelda. Kui ma ei taha hommikul vara ärgata ma ärkan ikkagi. Kui ma tunnen, et mul pole motivatsiooni siis ma sunnin end ...

Vaatan sind Läbi mälestuste mis ajusopis pörklevad. Aeg on möödunud,  Kuid siiani ei leia ma vastuseid Mida sa tunned? See on küsimus. Istudes üksi stalkides sinu kontot. Möödunud oleks justkui igavik Tattood su rinnal Mind matab igatsus, Igatsen end su pilkudes. Sinuta puudub rahu. Mu hing ei jöua koju. Möödunud on küll igavik, kuid võiksin sind oodata lõputult. su hääl, mis tuleb lindilt on läbi kuulatud lõputult. Iga viimne kui sõna on kulunud pähe. Need vist iial meelest lähe. Igatsen öid, mil kõndisime distantsitult. Mulle meeldib nii väga sind kuulata- võiksin teha seda lõputult.

Hinges on torm muudkui sajab ja sajab äkki aitab? palun. puurid mu südamesse auke. Olen näinud hullemat, don't care. süstid valu mu veeni Kuid oot, mai lase veel lahti. Hoian võidust kahe käega kinni Liigun tippu, jälgides ise enda sihti Öö meenutab patte. Fakk, unetus hoiab hinge rahutuna. Saatan, kas saaksin midagi lunastada? Siit pole minekut, pole tagasiteed. on seisak, on trom. Siit pole pääseteed. Ma ei tule rahus, sest rikutud on mu mentaliteet mõelge enne kui midagi teete, kuradi kahepalgelised ussitajad pinterest

headust, hoolt ja hellust minust otsid, kuid mina? Ma vaid trotsin. Mu sees pole ühtki geeni, mis positiivselt voolaks mu veeni. Mu hinges vaid mäss viha ja kurjus. Vaata, mis sa minust tegid, faking lurjus! sõprus- see on feik armastus- kurb küll, kuid see on illusioon, mida ei eksiteeri. seisan siin draamade keerises. mis õige? mis vale`? miks peidad minu eest oma õiget palet? küsimused, millele sa vastuseid ei anna. torm mu sees, see ei vaibu. Kogub vaid jõudu see on faking valju! vabanda, et vihastan, kuid sinu suguseid värdjaid nii väga põlastan. su näolapil pole grammigi tõde. oled feik seest kui ka väljast- oled kole