Unbeaten Chaos

Inimesed tulevad ja lähevad. Vähesed jäävad ja seisvad lõpuni me kõrval. Mõned on kadedad ja üritavad meid ja meie unistusi maha suruda. Süstivad meisse halbu emotsioone. Näost näkku on nad just kui inglid, soovivad head ja hoolivad. Pöörates selja oled aga sina see koletis ja halb inimene. Ometigi sa annad endast kõik, et teda toetada. Kuid tema imeb su energia välja. Jah iga inimene õpetab meile miskit. Iga tagasilöök teeb tugevamaks, kuid kohati on see nii kuradima valus ja raske. Sellistel hetkedel tuleb küsida endalt, kas ma elan endale või teistele? sel hetkel mil sa hakkad elama ainult endale kaovad paljud inimesed. Mõned neist üritavad endiselt meid alla suruda. Nende kadedus lihtsalt ei suuda vaadata kui edukas ja tugev sa olla võid. Mida aeg edasi seda rohkem inimesi kaob. Kuna su unistused ja vaev lihtsalt ei võimalda niisama kuskil ringi töllerdada ja elu põletada.,,,siis need super head ja toredad "Sõbrad" vaikselt hajuvad. Meil kõigil on oma struggle. kuid ...

Alati ei saa mõelda ja hoolida ainult teistest. Mõnikord tuleb aeg maha võtta ja elada endale. Minna oma rada üksinda. Jah, see võib tunduda egoismina, kuid vahest tulebki ainult endale mõelda. Sest kui sa ise endasse ei usu, kes siis veel? On nii tohutult palju inimesi, kes üritavad sind panna oma unistustest loobuma. Kuid kõik nad õpetavad meile miskit. Kui sa ise usud endasse siis polegi teiste usk enam oluline. Kõik need etteheited ja negatiivsed kommenataarid hakkavad lihtalt kõrvust mööda minema. Lõpuks sa isegi ei näe, et need inimesed eksisteerivad. Neist on sinu jaoks saanud hall mass, kes lihtalt kulgeb.  Iga kukkumine, komistamine ja löök elus on teinud minust tohutult tugevama inimese. Ma võin kukkuda, kaotada korraks lootuse, kuid ma ei anna iial alla. Isegi kui väga tahaksin. Minu sees on miskit, mis sunnib mind alati tõusma. Mida rohkem ma haiget saan seda rohkem ma pingutan. Seda suuremaks saab tahe. See kurjus, viha, halvad mõtted ja kurbus muutub minu sees mot...

Kõik magamata ööd, mu hullumeelsed ideed. Kõik mu kirjutatud sõnad, mida sa ei vaevunud isegi lugema. Kõik öeldud laused, mis lihtsalt haihtusid kuna sa ei kuulanud. Kuulsid, aga ei iial ei kuulanud. Kõik mu unistused, mis olid sinu jaoks liigagi ekstreemsed, kuid minu jaoks täiesti tavalised. Sa ei toetanud, sest olid vaid sina ja su must-valge maailm. Sinu tõekspidamised, mina ei lugenud. Sa tahtsid normaalsust, kuid mina see ei ole. Inimesed mu ümber, kes olid sinu meelsest nii kuradima totakad. Kuid mina, ma armastan igat üht neist oma veidral moel. Nad on alati olemas, kas sina olid? Sina ja su materiaalsus, ainult asjad ja esemed. Mind kunagi ei kottinud mingid asjad ja kingitused. Mind huvitab vaid su sisemine mina, su hing ja siirus. Kuid me hinged, need ei kontakteerunud kunagi. Sa ei mõistnud mind, sa ei tahtnudki mõista. Üritasid mind nii väga muuta, enda nägemuse järgi voolida. Ma olen kangekaelne, sa tead seda. Väsitan su ära. Ütlesid, et oleme just kui sukk ja saabas...

See on nagu tume punane niit mis meid ühte köidab, kuid nähtamatu. Nii salakaval, nii ettearvamatu. Nii mõistmatu. Kohati nii valus, kuid samas ka lummavalt hea. Vahest ma kaotan end. Keeldun kuulmast seda, mis on mu peas ja keskendun sellele mis tungib mu südamesse. See nähtamatu tunne, see piinab mind. Poeb mu hinge ning ei lase uinuda. Vahest see lämmatab, vahest päästab. See on minu nähtamatu mõistatus, miski millest pole aru saada võimalik. Vahest soovin, et suudaksin hüljata. Lasta lahti, kuid ei. See osake oleks just kui mina, miski milleta ei suuda elada. Nii palju mõtteid ja tundeid, kuid ükski sõna ei suuda seletada. Kui sul on valus, mu süda tunneb. Kui oled õnnelik, tõusevad mu suu nurgad. Olles sinuga tunnen, et olen jõudnud koju. Tunnen tundeid, mida võimatuks pidasin. See õnn kui vaatan sul silma on lõpputu. Sa oled just kui võti, mis avab kõik mu lukud. Nii salapärane ja mõistmatu, kuid ometigi nii hea.

Ma kuulen nii tihti neid lauseid, "mis sa oled oma elus muutnud? Kuidas sa oled nüüd nii õnnelik? Kuidas sa suudad alati naeratada? Mulle nii meeldib see praegune õnnelik sina. " Olla õnnelik ei ole saladus, igaüks võib õnnelik olla. Siin ei ole mingit maagiat, ma olen lihtsalt hakkanud end armastama. Keskendun vaid asjadele, mis mind naeratama panevad ja motiveerivad. Mulle ei ole enam palju sõpru, sest nüüd on mul ainult tõelised sõbrad. Inimesed, keda saan päriselt uhkusega sõpradeks kutsuda. Inimesed, kellele saab toetuda ja kes saavad minule toetuda. Kui ma ei meeldi kellegile või inimestel on probleem sellega kes olen. Mind ei huvita enam. Ma ei keskendu selle, et kuskil on keegi keda ma häirin. Keskendun sellele, et mul on pere ja sõbrad kes hoolivad ja armastavad. Minu õnn ei tule mu ümbert, see tuleb mu seest. Mul ei ole vaja suurt seltskonda, ägedaid pidusid ja seda populaarsust mida kõik nii räigelt ihkavad. Mulle meeldib olla inimestega, kes mind mõistavad ja ...

Tihti peale leian end vajumas mõtetesse, kuhu küll see aeg kadus? Kui olin väike siis aeg veeres, päevad venisid ja aeg tundus lõpputu. Kuid nüüd on koguaeg kiire, inimesed ei leia enam üksteise jaoks aega. Kõigil on mured, mida üritame alla neelata. Varjates oma sisemisi piinu, me alati naeratame. Just kui kõik oleks alati hästi. Miks küll kardame olla tõelised? Miks me tahame olla nii väga perfektsed?  Sotsiaalmeedia on loonud õige mina kõrvale ka teise mina. Selle Mina, kes peab olema alati perfektne. Naeratus suul, ilusad riided seljas, meigitud näod, aga tegelikult? Kas see on alati tõsi? Kas sa ei tunne kunagi, et oled väsinud otsimast perfektust? Olemast keegi, kelle ideaalid pani paika ühiskond? Mina olen sellest väsinud ja usun, et oled ka sina. Miks on vaja jagada oma elu tuhantetega ja jätta hoolitsuseta kõige lähedasemad ja kallimad. Miks otsime taga seda perfektsust, mida ei eksisteeri. Inimesed sõimavad teisi hulludeks, aga kas me kõik mitte pole hullud, elame is...

Vahest lihtsalt kaob tahe teha seda mida armastad. Sinu sees on olemas miski, mis seda ihkab kuid sinu sees on ka miski, mis töötab su tahtele vastu. Varem või hiljem võtab üks neist sinu üle kontrolli. Sa kas saavutad võidu õppides kaotustest või sa kaotad ja hääbud sügaviku. Kui sa ise ei uju vastu voolu oma unistuste suunas siis ei uju sinna mitte keegi.  Kaotajaks ei jää kunagi keegi, kes ei anna alla. Võimatu on võita kedagi, kes kunagi alla ei vannu, sest see inimene tõuseb alati. Hoolimata korduvast põrumisest on see inimene ikkagi lõpuks jalul. Ning ühel hetkel seisab ta seal, kus ta on alati seista tahtnud. Poodiumil, teiste ees või enda südames. Ükski võit ei tule kunagi kergelt. Küsimus ei ole kellas või ajapuuduses, kui sa tahad kuskile jõuda siis sa sead oma unistused esiplaanile ja teed, mida iganes on vaja selleks, et võita. Sunnid end isegi kõige si**emal päeval tõusma ja tegutsema. Küsimus pole kunagi ajapuuduses, vaid selles, mis on sulle oluline. Vabandusi ja ...