Unbeaten Chaos

See on nagu tume punane niit mis meid ühte köidab, kuid nähtamatu. Nii salakaval, nii ettearvamatu. Nii mõistmatu. Kohati nii valus, kuid samas ka lummavalt hea. Vahest ma kaotan end. Keeldun kuulmast seda, mis on mu peas ja keskendun sellele mis tungib mu südamesse. See nähtamatu tunne, see piinab mind. Poeb mu hinge ning ei lase uinuda. Vahest see lämmatab, vahest päästab. See on minu nähtamatu mõistatus, miski millest pole aru saada võimalik. Vahest soovin, et suudaksin hüljata. Lasta lahti, kuid ei. See osake oleks just kui mina, miski milleta ei suuda elada. Nii palju mõtteid ja tundeid, kuid ükski sõna ei suuda seletada. Kui sul on valus, mu süda tunneb. Kui oled õnnelik, tõusevad mu suu nurgad. Olles sinuga tunnen, et olen jõudnud koju. Tunnen tundeid, mida võimatuks pidasin. See õnn kui vaatan sul silma on lõpputu. Sa oled just kui võti, mis avab kõik mu lukud. Nii salapärane ja mõistmatu, kuid ometigi nii hea.

Ma kuulen nii tihti neid lauseid, "mis sa oled oma elus muutnud? Kuidas sa oled nüüd nii õnnelik? Kuidas sa suudad alati naeratada? Mulle nii meeldib see praegune õnnelik sina. " Olla õnnelik ei ole saladus, igaüks võib õnnelik olla. Siin ei ole mingit maagiat, ma olen lihtsalt hakkanud end armastama. Keskendun vaid asjadele, mis mind naeratama panevad ja motiveerivad. Mulle ei ole enam palju sõpru, sest nüüd on mul ainult tõelised sõbrad. Inimesed, keda saan päriselt uhkusega sõpradeks kutsuda. Inimesed, kellele saab toetuda ja kes saavad minule toetuda. Kui ma ei meeldi kellegile või inimestel on probleem sellega kes olen. Mind ei huvita enam. Ma ei keskendu selle, et kuskil on keegi keda ma häirin. Keskendun sellele, et mul on pere ja sõbrad kes hoolivad ja armastavad. Minu õnn ei tule mu ümbert, see tuleb mu seest. Mul ei ole vaja suurt seltskonda, ägedaid pidusid ja seda populaarsust mida kõik nii räigelt ihkavad. Mulle meeldib olla inimestega, kes mind mõistavad ja ...

Tihti peale leian end vajumas mõtetesse, kuhu küll see aeg kadus? Kui olin väike siis aeg veeres, päevad venisid ja aeg tundus lõpputu. Kuid nüüd on koguaeg kiire, inimesed ei leia enam üksteise jaoks aega. Kõigil on mured, mida üritame alla neelata. Varjates oma sisemisi piinu, me alati naeratame. Just kui kõik oleks alati hästi. Miks küll kardame olla tõelised? Miks me tahame olla nii väga perfektsed?  Sotsiaalmeedia on loonud õige mina kõrvale ka teise mina. Selle Mina, kes peab olema alati perfektne. Naeratus suul, ilusad riided seljas, meigitud näod, aga tegelikult? Kas see on alati tõsi? Kas sa ei tunne kunagi, et oled väsinud otsimast perfektust? Olemast keegi, kelle ideaalid pani paika ühiskond? Mina olen sellest väsinud ja usun, et oled ka sina. Miks on vaja jagada oma elu tuhantetega ja jätta hoolitsuseta kõige lähedasemad ja kallimad. Miks otsime taga seda perfektsust, mida ei eksisteeri. Inimesed sõimavad teisi hulludeks, aga kas me kõik mitte pole hullud, elame is...

Vahest lihtsalt kaob tahe teha seda mida armastad. Sinu sees on olemas miski, mis seda ihkab kuid sinu sees on ka miski, mis töötab su tahtele vastu. Varem või hiljem võtab üks neist sinu üle kontrolli. Sa kas saavutad võidu õppides kaotustest või sa kaotad ja hääbud sügaviku. Kui sa ise ei uju vastu voolu oma unistuste suunas siis ei uju sinna mitte keegi.  Kaotajaks ei jää kunagi keegi, kes ei anna alla. Võimatu on võita kedagi, kes kunagi alla ei vannu, sest see inimene tõuseb alati. Hoolimata korduvast põrumisest on see inimene ikkagi lõpuks jalul. Ning ühel hetkel seisab ta seal, kus ta on alati seista tahtnud. Poodiumil, teiste ees või enda südames. Ükski võit ei tule kunagi kergelt. Küsimus ei ole kellas või ajapuuduses, kui sa tahad kuskile jõuda siis sa sead oma unistused esiplaanile ja teed, mida iganes on vaja selleks, et võita. Sunnid end isegi kõige si**emal päeval tõusma ja tegutsema. Küsimus pole kunagi ajapuuduses, vaid selles, mis on sulle oluline. Vabandusi ja ...

Whatever it takes last summer you made my life go around like a merry go round you crushed my heart like I was nothing I took a wishkey bottle, you said ” happily ever after.” sip after sip honey don’t leave one cut, two blood dropped on the floor you don’t love me anymore uh? step by step closer to the death On this summer day I tried to took my life away. my life. sometimes it’s a fucking disaster good and bad goes around like a merry go round storm in my heart but I never fall apart. I stand on my feet, whatever it takes

Me ajame taga ideaali, mis meid end lõpuks alla neelab. Ribadeks kisub ja hinge purustab. Otsime perfektsust endale selgeks tegemata, et seda ei eksisteeri. Kõik ei saa olla piltilus, kõik ei saa olla kui maalitud. Naerame teiste üle vaadates nende vigu ja taikistusi. Kuid kes oleme meie, et teiste eludes sobrame? Kas oleme siis ise nii veatud ja perfektsed? Kerge on naerda ja näpuga näidata. Hiljem eemale jalutada nagu poleks eales miskit juhtunudki. Kuid oled sa kunagi pidanud midagi unustama?  Oled sa kunagi proovinud matta valu, mis sind iga sekund lämmatab? Kõnnitakse ringi naerusuil, kuid kas keegi kunagi ka hinge piilub?  Vaadates sügavale silma. Puurides oma pilgu läbi teise pilgu võib märgata palju enamat kui naeratust. Ka väliselt kõige õnnelikum hing kannab endas valu ja kannatust. Meis on mälestusi, mis meid söövad. Tükk tüki järel alla neelavad. Hoida endas igapäevaselt kinni seda paska, mis närib hinge on kohutavalt raske. Vahest tahakas lihtsalt lahti las...

Pinterest Sa oled, kas iseenda parim sõber või suurim vaenlane.  Ainuke inimene, kes sinu eest saab seista oled sina ise. Sa oled ainuke inimene, kes saab sinu unistused täide viia. See ei pea olema kerge, see ei saagi olema kerge, kuid need on sinu unistused. Küsimus ei ole selles kui hästi sa midagi teed. Küsimus on selles kui hästi sa tahad midagi teha. Meil kõigil on tõuse ja mõõne. Mõni päev ongi kohutavalt s*tt. Puudub energia, tahe ja mott. Vahest tunneme end kaotajatena ja tahame alla anda. Mõnel päeval me nutame, sest tunneme, et me ei andunud endast piisavalt. Kuid kes ütles, et me ei tohi nutta? Teha asju mida me armastame polegi alati kerge, kuid see kõik on seda väärt. Mitte ükski pisar ei tee sinust allaandjat, me kaotame alles siis kui oleme lõplikult alla vandunud ja lõpetame proovimise. Selleks, et jõuda punkstist A punkti B on vaja võidelda. Kui ma ei taha hommikul vara ärgata ma ärkan ikkagi. Kui ma tunnen, et mul pole motivatsiooni siis ma sunnin end ...